1.     Hinga sügavalt ise ja proovi ka lapsele näidata, et sügavalt hingamine aitab vabastada emotsioonipurset. Täiskasvanud oskavad tihti oma viha naeratava „maski“ taha peitu panna ja kipuvad end mõistusega teinekord ka hukka mõistma nende tunnete tundmise pärast. Samas, see ei tähenda, et neid ei ole olemas. Tunnetega toimetulek, neile otsa vaatamine ja tunnistamine on vanusest olenemata kõigile oluline ning sügavalt hingamine on selle juures tähtis. Hingamise olulisusest ja kuidas hingata kirjutasin pikemalt siin artiklis: 8 nippi jonniva lapse rahustamiseks

2.     Ära samasta ennast vihaga ega ka lapse vihahooga. Need tunded käivad arengu juurde ja on täiesti normaalne neid kogeda. Mida rohkem endale neid tundeid tunnistada, seda rohkem hakkab arenema võime neid kõrvalt vaadata. Oskus emotsioone kõrvalt vaadata on tiigrihüpe edasi emotsionaalse intelligentsuse arendamisel, jäädes lõpuks rahulikuks igas situatsioonis.

3.     Naljakas „musta pilve“ nipp: Näen kõrvalt, kuidas laps vahel „upub“ oma emotsiooni sisse. Ei saa sealt enam „välja“. Oma väiksele, peatselt 5-aastaseks saavale tütrele olen välja mõelnud sellise mängu: kui ta hakkab pahandama või vihastab, ütlen: „Kuule, see must pilv tuli jälle sinu peale. Sa oled ju nii armas ja rõõmus ja õnnelik väike ingel, aga nüüd tuli must pilv, mis sind niimoodi tundma pani ja enam ära ei lähe.“ Vahel sellest aitab, et ta tuleb emotsiooni seest välja (tuleb teadvele) ja mõistab, et tal polnud seda jalgade trampimist üldse vaja. Õpetasin teda siis „mustale pilvele“ konkreetselt ütlema: „Must pilv, ma ei vaja sind! Ma ei ole sinust huvitatud, mine ära!“ Kui ta seda ütleb, kogu olemine läheb järjest helgemaks ja ta saab vabaks ning rahuneb. Ta lõpetas enda samastamise emotsiooniga. Toimib meie peres hästi, kuigi mitte 100% kordadel. Lisaks annab see lapsele juba enesekindlust, et ta on võimeline ise midagi juhtima ja kontrollima. „Must pilv“ ju kuulas ta sõna ;)

4.     Ole mõistvalt lapse kõrval olemas kui vihahoog peale tuleb. Viha on emotsioon, mida peavad saama kõik vahel läbi kogeda. Allasurutud viha vaid koguneb ja tekitab uusi, hullemaid emotsionaalseid purskeid. See on lapsele oluline turvatunde jaoks – ta näeb ja tunneb, et teda aktsepteeritakse ka sellisena. Võib anda talle mõne palli, mida kõvasti visata või paberi, mida kortsutada või katki rebida. Las laps tunneb oma emotsiooni – nii saab see lahustuda. Viha peab saama välja tulla ja pärast seda on kõigil kergem.

5.     Sa saad panna sõnadesse temaga koos selle, mis vihahoo käivitas, nt „Jah, sulle ei meeldinud, et sõber võttis mänguasja sinu käest ära. Sul on nüüd kurb, sest sina mängisid ju selle asjaga. Aga sa kindlasti saad selle peatselt tagasi.“ Nii sõnastad lapse jaoks selle kogemuse ja peatselt, kui nutt hakkab vaibuma, saab lapsega tekkinud olukorda arutada. Järgmisel korral saab ta selle situatsiooniga hoopis paremini toime tulla, sest see on ema/isaga juba läbi arutatud ja selgusele jõutud. Lahendus on ju alati olemas.

6.     Lõpeta enda süüdistamine. Väikelapse viha võib olla tema sisse kogunenud erinevate sündmuste ja kogemuste summa. Tihti emad tunnevad piinlikkust, et laps nii käitub, kuid sinna ei saa alati midagi erilist parata. Lapse vihahoo allasurumine tundub küll sotsiaalses mõttes väga viisakas tegu, mida teha, kuid vahel on vaja see lapsel lihtsalt välja elada. Saad muidugi enda sisse vaadata ja uurida, kas ka sinu sees on allasurutud viha, mida laps sulle oma käitumisega peegeldab ja kas on mingid võimalused endas neid peidetud emotsioone vabastada/lahustada. Siit võib saada mõlema jaoks alguse tervenemine ülitugevatest vihapursetest...

7.     Käskimine, keelamine ja vägivald ei aita! Mida rohkem keelata, seda rohkem trotsi täis läheb laps ja olukord muutub veel hullemaks. Meie perre tuli mõned kuud tagasi peale "Nukitsamehe" raamatu lugemist väike viisijupp, mida vahel ümisen: „Head lapsed, need kasvavad vitsata...“ Kui ma oma pea 5-aastaselt tütrelt, kellega rõõmu ja helguse keskel koos kasvame, küsisin, et kas ta üldse teab, mis on vits, vastas tema: „Hmm... kõrvits?“ Jah, ka nii on võimalik, et laps ei tea, mis vits on.   

Erinevaid nippe saab veel lugeda siit artiklist: 8 nippi jonniva lapse rahustamiseks

Loodan, et siit oli natuke abi või aitas mõni nipp olukorda nüüdsest teise pilgu läbi vaadata. Soovin sulle ja kõigile helgust, rõõmu ja arukust emotsioonidega toimetulemisel. Ja muide... alati võib ju inglid appi kutsuda või siis öelda seda, mida ka kunagi ühe riigijuhi poolt kuuldud sai: „Tule taevas appi!“ :D Teadupoolest huumor päästab nii mõnegi olukorra.