Siin on võimalikud variandid:
- Vastsündinu on väeti ja tema eest peab palju hoolt kanda: meie tähelepanu on suunatud ainult beebile.
- Sünnituse järgselt on hormonaalne olukord kõikuv ja oleme lihtsasti mõjutatavad ühiskonna poolt pealepandud rollist, et nüüd oled ema, seda lõplikult ja midagi muud sa enam polegi. See „programm“ võib aja jooksul süveneda ja jäädagi meid terveks eluks saatma.
- Vananenud mõttemustrid: „Oi, minu ema tegi ju ka kõik oma laste jaoks ja ma oleksin nüüd vist väga halb ema kui lisaks lapsele soovin endale tähelepanu pöörata ja enese eest hoolitseda.“
Meie analüütiline ajupoolkera kipub kõiki olukordi elus tembeldama jäädavaks: „Praegu on nii ja nii jääbki.“ See on egokeskne maailmavaade, kus kõik on piiratud mõistuse poolt kinnitatud reguleeritavaks ja analüüsitavaks seisundiks. Seevastu hingekeskses eluviisis, mis keskendub iseenda hinge arengule, piiratud mõttemustreid hetke olukorraga seoses ei ole. Hing teab, et elu on dünaamiline. Elu on täis muutusi, uusi võimalusi, erinevaid rolle, arengut, kasvamist.
Kui tulla oma keskmesse, ületada ego piirangud ja luua side oma Kõrgema Minaga, hingekoduga, siis tuleb ka taipamine, et eelkõige olen mina ja siis tulevad kõik rollid, kaasa arvatud ema roll.
TÜHJAST TASSIST POLE MIDAGI ANDA! Peale lapse sündi või ka 15-20 aastat hiljem, on võimalik enese olemasolu tuua oma tähelepanu keskpunkti, tulla oma keskmesse ja mõista, et lapsed on osa meie arengust ja elu teekonnast, mitte lõpp-punkt. Olen ise lastega koos nautinud kooskasvamist, püüdnud just mitte uppuda sellesse unustusse, et nüüd olen ema ja rohkem ma midagi polegi. Võtsin selle aja, et pühendada kasvõi natuke aega päevas iseendale. Lapsi tuleb algul küll aidata ja suunata, aga siis lasta neil kasvada, iseseisvuda ja lasta endal kasvada nii ema kui naisena. Pole mõtet end samastada ainult emaks olemise rolliga. Seda enam, et kui kord lapsed suured ja kodust lahkuvad, ei tekiks endas tühjuse tunnet, et mis nüüd siis edasi... Seepärast ka paljud emad leiavad end umbes 40ndates eluaastates järsult kurvameelsena, sest on jõutud arusaamisele, justkui pole mind enam kellelegi vaja. Kui tegeleda emaks olemisega paralleelset ka iseendaks olemisega, siis seda tühjust ei tekki.
Kellelegi ei ole vaja ema, kes ohverdab oma laste jaoks oma isikliku elu. Laps on rõõmus, kui ema on rõõmus. Laps on haige, kui emal on hing haige ja ta on end tühjaks andnud.
OLULINE ON LEIDA TASAKAAL.
ALUSTADA saab kasvõi sellest, et viivuke hetk nt dušši all või laste magamise ajal või millal iganes, öelda endale: MA OLEN. Tulla hetkesse ja lubada endal taibata, et eelkõige olen mina ja siis on kõik mu rollid. See ei ole egoism, vaid loomulik eneseteadvustamine. Ükski laps ei jää nälga ja vahel sassis tuba ei ole ka maailma lõpp, kui sa võtad endale selle hetke, et tulla siia ja praegu Olemisse ning teadvustada ENESE OLEMASOLU. Ja siis näiteks ka Naisena. Abikaasana. Valgusolendina. Tähetolmuna. Planeet Maa elanikuna. Kellena iganes. Lastele ei mõju nii tugevalt ei tolmurull ega tavapärasest hilisem lõunaeine, kui see, et ema on ennast kõiksugu muremõtete ja kiirustamisega tühjaks andnud ja end unustanud täita.
ARMASTUS ENNEKÕIKE - kõigepealt enda vastu. Kui ise oled täitunud ja enda südame eest hoolt kandnud, siis tuleb ka rõõmu ja kergusega andmise tahe. Puhtas Olemises oma naiseliku väega. Sellest kõikehõlmavast emaarmastusest saab täidetud terve pere. Ma luban!
Imelisi emaks ja iseendaks olemise hetki soovides...